Tahan rääkida natuke endast, oma juurtest ja huvist käsitöö vastu.
Kes ma siis olen?
Olen edukas raamatupidaja ja teen seda tööd siiani põhitööna. Mul on kaks poega, neli lapselast, koer ja kaks kassi 😊 Elan maal, armastan väga lilli ja käsitööd. Lilli armastan ma kohe niipalju, et mingil ajal oli mul väike aiand Repsu taimetalu. Hetkel tegelen aiandusega vaid hobikorras.
Minu esivanemad.
Oma vanavanaema ma ei mäleta, olin siis liiga väike. Ema jutu järgi oli ta käsitööline. Vanaema aga mäletan. Ta õmbles riideid ja tikkis väga palju. Ta valdas imelist masintikkimise kunsti. See polnud tol ajal nii nagu tänapäeval, et masin teeb töö etteantud programmi järgi. Ei, vanaema tegi kõike tavalise jalaga õmblusmasinal Singer. Vanaema Lillil oli igale lauale ja riiulile tikitud mitu linikut. Mõned tema tööd on mul siiani alles, kuid kahjuks läks enamus olude ja saatuse tahtel võõrastesse kätesse ning nende käekäigust pole mul aimugi.
Vanaisa oli mööblitisler, kes tegi väga uhket täispuidust nikerdatud mööblit. Ta oli ka aastaid mööblikombinaadis koolitaja. Kahjuks ma temaga ei kohtunud, kuid ilmselt on mul geenidega kaasa tulnud armastus puidu ja mööbli restaureerimise vastu.
Minu lapsepõlv ja käsitöö.
Kui ma lapsepõlvest ennast mäletama hakkasin, nägin ema pidevalt kudumismasina taga kampsuneid kudumas või õmblusmasina taga õmblemas. Meie peres oli neli last ja „nõuka aeg“ oli raske suurele perele. Vanemad pidid kõvasti tööd tegema. Ema juurde käis kliente üle Eesti, kellele ta õmbles. Ta oskas igale keerulisele figuurile riided ideaalselt selga istuma panna. Kui kliente vähemaks jäi, läks ta tööle kunstikombinaati ARS liputegijaks. Tol ajal tehti kõik lipud sametist ja atlassiidist. Lippudele tehti aplikatsioonis vapid ja kirjad, vapid tikiti käsitsi, ääristati narmastega ja lipunöörid ning suured tutid valmistati käsitsi. See oli suur ja keeruline töö.
Minu ema valmistatud olid kõik Eesti rändpunalipud ning asutuste ja linnade lipud. Eesti taasiseseisvumise järel jätkus see töö veel mõnda aega, kuid lõpuks andsid ema silmad alla ja ta oli sunnitud sellest loobuma ning pensionile jääma. Ema oskas kõike: kududa, heegeldada, tikkida, õmmelda – polnud midagi, millega ta hakkama ei saanud. Kui vaja, luges raamatu läbi ja ehitas ahju või kamina, mis töötas suurepäraselt.
Ema maalis samuti, kuid tal polnud suure pere tõttu selleks kunagi aega. Nüüd vanaduspõlves on ta oma unistuse saanud täita ning veedab pensionipõlve molberti ja lõuendi taga. Ta on 15 aasta jooksul maalinud umbes 700 maali. Paljud neist on väga head. Loodan neid kunagi ka sellel lehel jagada 😊
Ilmselt sellises keskkonnas kasvades hakkas mind juba varakult huvitama käsitöö. Ka mul on natuke annet joonistamises ja maalimises, kahjuks napib alati aega kunstiga põhjalikumalt tegeleda.
Minu esimesed kokkupuuted käsitööga olid oma nukkudele riiete õmblemisega. Suures peres pidid kõik panustama, nii et kui ma juba natuke rohkem oskasin, oli minu tööks emale lõigete tegemine ja väljalõigatud õmblusdetailide kokku traageldamine. Muidugi pidin olema ka modelliks, kelle seljas pooleliolevaid riideid prooviti. Suuremana aitasin lippe valmistada: kopeerisin ja traageldasin – puhastasin aplikatsioone ning hiljem sain ema juhendamisel hakata ka vappe tikkima. Ema tegi lisaks siidimaali ja seda õppisin ka mina.
Mäletan, et õmblustöö erinevad protseduurid olid mul ema kõrvalt teoreetiliselt nii selged, et oma esimese seeliku õmblesin esimese hooga ilma juhendamata ideaalselt valmis.
Minu täiskasvanuiga ja käsitöö.
Minu esimene töökoht oli kunstikombinaadis ARS kangakuduja. Kudusin narmastega diivanikatteid. Hiljem anti mulle uus töö – pidin kuduma peenvillasest lõngast ruudulist seelikuriiet. See töö tuli algusest lõpuni ise teha: lõimed käärida, niietada, siduda ja lõpuks kangas kududa. Mäletan, et see kangas oli tumesinine punase – valge ruuduga. Seda müüdi Tartus Raekoja platsi ARS-i poes ja oli väga- väga kallis. Ma unistasin, et saaksin endale jupike kangast osta ja sellest ise endale seelik õmmelda, kuid see unistus jäigi unistuseks liigkõrge hinna tõttu.
Hiljem sündisid mul lapsed ja lahkusin ARS-ist. Saatus viis mind pikkadeks aastateks teistele radadele, kuid käsitööst ma ei loobunud. Õmblesin palju oma perele, kudusin, heegeldasin, tikkisin. Maalisin ja joonistasin, enamasti küll kingituseks.
Tänapäev ja käsitöö.
Praegu tegelen käsitööga hobikorras. Vahel teeme midagi koos lapselastega. Käsitöö on minu jaoks meelelahutus ja ülimalt meditatiivne ning rahustav tegevus.
Aga kaua sa ikka sahtlipõhja asju teed – sahtlid said täis ja nii otsustasin teha e-poe, et oma loomingut ka teistega jagada.
Teen sissejuhatuse ka järgmisele blogipostitusele.
Paar-kolmkümmend aastat tagasi leidsin ema lakapealt ühe tolmuse portfelli, mis oli pungil täis mu vanaema Lilli tikandimustreid. Järgmises postituses räägin, kuidas olen neile mustritele uut elu andnud.
Aitäh, et lugesid ja loodan, et leiad siit blogist midagi inspireerivat!
